4.päev-Port Blair. Minek Little Andamanile

Ärkamine uues hotellis oli seekord inimlikum - kella 7 paiku lülitati lihtsalt korraks elekter välja, mistõttu laeventilaator oma töötamise lõpetas ja meid poolpimeduses seljakotte pakkima ajas. Mõne aja pärast hakkas lambivalgus taas sirama ja tuulik tiirlema. Väga nutikas moodus rändajaid liikvele sundida, tõdesime omakeskis ja olime tänulikud õigeaegse ärkamise eest. Kodid koos, suundusime check-outima ja palusime luba seljakotid õhtuni hotelli ladustada. Sealsamas sõime ka hommikust - scrumbled eggs ja röstsaiad. Maitsvalt ja palju. Meile piisas ühest portsjonist nii nagu tellis inglastest noorpaar. Lobisesime nendega - jällegi, tõeliselt põnevad rännusellid - kutt nägi välja nagu Johnny Depp, neiu ka imearmas.
Seekordseks Port Blairi päevaks otsustasime tuk-tuki võtta ja sõita teise randa (pean paberilt vaatama, hindikeelsed nimetused ei taha meelde jääda). Saime tuk-tuki juhi vahendusel teada, et randa on ca 30 km ja sõit vältab 1 tund, pakutud hind (1500 rs) sisaldas ka temapoolset ootamist (3 tundi).
Juba esimesed 10 minutit sõites, saime aru et tegime suurepärase valiku. Vaadelda tuk-tukist kohalikku külaelu, loomi, palmisalusid, rannikuala olles samal ajal kõrvetava päikese eest varjus - see on seda väärt. Lisaks oli tuk-tuki mees meile ka giidiks - seletas, kus ja mis ning tänu tema juhatusele tegime ka mõnusa peatuse botaanikaaias, kus sai imetleda vihmametsa võimsust ja ilu. Nägime lilli, liblikaid ja ka kurikuulsaid soolase veel krokodille.

Randa tuli taaskord sisse-tšekkida. Natuke oli bürokraatia väiksem - pidime ütlema vaid viimase hotelli nime, kus peatusime ja enda nimed. Mingi andmevahetus siiski seega toimib. Ranna-ala oli paraku krokodilliohus suletud  ja võrgustatud. Vette-minek keelatud, sest paar kuud tagasi oli sealkandis üks kalur oma elu kaotanud. Gena oli lihtsalt kalastaja jalgupidi vette lohistanud ja läinud ta oligi. Seega, eks tasub keelde ja reegleid järgida.

Rannaalalt sai alguse väike matkarada (kokku 2,6 km), mis viis saare kõrgemasse tippu, majaka juurde. Väga mõnus ronimine, mis siis et leitsak - tuleb valida lihtsalt õige tempo. Vihmametsa kaitsvas rüpes õhk ei liigu, ent piisab vaid kõrgemale kaljunukile jõuda, kui "autasuks" antakse jahutav briis ja hingematvalt kaunis vaade.
 

Tagasi tulles sattusime paari naljakasse liiklusummikusse, kus meie juht vägagi professionaalselt käitus. Seljakottide hoiupaigas/hotellis oli just õllevalamise aeg. Premeerisime end külmast võetud õlle ja indiapärase kastme + hiinapärase riisiga (eggs-rice), lisaks tutvusime kahe paariga Saksast. Ühed tulid just Havelockilt ja andsid meile häid näpunäiteid majutuse ning sukeldumise osas. Teised (noorpaar) just jõudsid Port Blairi ja neile jagasime ise soovitusi - parim kommunikatsioon.
 

Sadamasse, kust väljus praam Coral Queen Little Andamanile sõiduks, jõudsime üpris vara. Oodates väravast sisselaskmist, tutvus Karmo kohalikuga, kes pakkus talle ainet, mida kõik kohalikud mäluvad. Maitselt sarnanevat see viirukit või mõnd muud maitsetaime, mida Karmo ei suutnud meenutada. Nüüdseks teame, et tegu on viljaga, mis kasvab kookospalmidega kõrvuti, oranži sisu ja pähkliga, mis ära kuivatatakse ja mida näritakse. Ergutava ja stimuleeriva toimega, väidetavalt aitab ka moskiitosid eemal hoida.

Praamile minek oli jälle puhas bürokraatia  - saime oma RAPi, passi ja piletit ikka õige mitu korda näidata + veel detailne turvakontroll. Helilt küsiti niiskete salvrätikute otstarvet jne. Samas aga tõmmati "valged" eemale ja räägiti ära, et hoiaksime oma asju - eelmises praamis oli keegi oma kotist ilma jäänud, viisakas ja väga heas inglise keeles (laevakapten?). Praamis saime 4-kohalise kajuti. 2 kohalikku, hästi viisakad ja ontlikud. Magamisasemed (2-kordsed) olid ka puhtad ja varustatud teki ja padjaga, kiletatud madrats + lina. Ruumikas hütt.  Lootsi abil väljumine oli ka omaette vaatemäng, millest huvitav osa saada. Märkasime, et peale meie oli veel vaid 2 paari europiide, lõime tutvust - inglased.  Sõit möödus viperusteta  - saime magada, kuigi Helil oli natuke külm nari ülemisel korrusel, poole öö pealt sai magamiskott abiks võetud ja see tõi hea une hommikuni. Kell 6:00 jõudsime Little Andamani sadamasse nimega Huts Bay.

Karmo luges matkaraja tipus Helile ette Tõnu Õnnepalu  uut  raamatut "Valede kataloog. Inglise aeg".  See hetk jääb alatiseks meelde, sest… see oli võimas.  T.Õ.  lugemispala haakus meie reisikogemuste, tundmuste ja mõtetega. See on lihtsalt fenomaalne eestikeelne kirjasõna.
 

• Südamlik soojus ja sära, mis india inimestest vastu kiirgab - me ei väsi imetlemast ja kaifimast
• Teiste rännukaaslastega kohtumine ja muljetamine - endiselt nauditav, isegi kui "english words ended"
• Rohelus ja loodus. Sõna "loodus" assotsieerub suuresti sõnaga "roheline".  Siin seda jagub 
• Bürokraatia teeb juba nalja