6.päev - rannamatk Hut Bays. Rahvusvaheline kaardimäng.

23. jaanuar 2018

6:24

Heli veetis esimese hüti-öö hoopis võrkkiiges.  Enne reisi algust sai hangitud high-tech rippkiiged, mis kerged ja vastupidavad, valmistatud langevarjusiidist ning sääsevõrk on töödeldud spetsiaalse moskiitosid peletava ainega. Ranjan serveeris meile kohvi ja omletti, korraldasime ka esimese pesupäeva - hommikuselt poekäigult tõime  muu hulgas kaasa pesupulbrit "Surf". Kahjuks ei olnud siin külapoes (kas enam üldse toodetakse?) india pesupulbrit, mida mäletatavasti lapspõlves makulatuuri vastu sai - selline türkiissinine ja hästilõhnav, vahutav võrratu alternatiiv "Pipi" pesupulbrile.

Kõhud täis, otsustasime teha rannamatka. Päike kõrvetas ja rannaäärne tundus just õige paik olevat. Paradiislik…mis muud oskame kosta. Helesinine vesi, valged vahused laineharjad rullumas lõputule liivarannale, merre sattunud rannaäärsetest puudest moodustunud taiesed, kaldaliival külitavad lehmad. Kõik on seletamatult mahe silmale vaadata. Lummav nagu mere ääres ikka. Võrreldamatu või siiski mitte… kohati oli tunne nagu sammuksime mööda Haabneeme randa. Rannaäärsed sihvakad, sulgjate okastega puud meenutasid mände.

Vahepeal hüppasime lainetesse jahtuma ja tõdesime, et "oma" rand on siiski mõnusam - pole kive, kuhu varvast ära lüüa. Tegelikult eks tulegi respektiga suhtuda kõigesse uude. Meid julgustas "tundmatus" kohas pea ees vette hüppama vanem härrasmees, kes enesekindlalt vette sammus.  Lähedal asus ka üks resort. Krokodillide, suurte röövkalade või lihtsalt merre sattunud kilakolaga vigastada saamise oht on siiski olemas. Hullu ei tasu panna :)

Õhtusöögi järel kraamis Matti kaardipaki välja - kui õigesti mäletan ja kirjutan, oli mängu nimi Jaaneth vms. Juudi päritolu kaardimäng, mida koos inglaste, soomlase ja eestlastega mängisime. Kergelt välkis ja kõmistas juba ning kui hüttidesse tulime, ladistas juba nagu oavarrest. Siinne äike ei välguta siksakis, vaid pigem lahvatab põuavälguna. Müristab aga küll sama võimsalt kui Eestis.

Tänaste elamuste hulka kuulus kindlalt põgus vestlus/tutvumine Ranjaniga. Sättisime Karmo võrkkiiku üles, kui ta tuli küsima, mida me lõunaks ja õhtuks süüa soovime.
Teda huvitas, kas me oleme abielus - ilmselt tekitas küsimust meie erinevate nimedega passid. Rääkisime oma lugu ja tema meile enda lugu. Selgus, et 12 aastat tagasi oli ta ränga liiklusõnnetuse läbi elanud ja oli pikalt haiglas, kus teda kokku lapiti. Endise naisega suhe jahenes ja tipnes sellega, et naine 2-he tütrega kolis saarelt ära. Ranjan aga tutvus medõega, kes tema eest hoolitses ka pärast haiglast väljakirjutamist. Nüüd nad siis elavadki kumbki oma majas, ent samas on nad paar. Koos hoolitsetakse laste eest, kodude eest jne. Saime ka teada, et Indias on 12.klassiline keskkooliharidus, mille järel on võimalik ülikooli astuda. Nagu meilgi. Osa koole on inglisekeelseid, ent hindi keele omandamine on kõigile kohustuslik.

• Päike tõuseb 5:30 ja loojub 17:30, kell kuus õhtul on pime. 

• Port Blairist on Little Andamanile 120 km