Posts

Kasulikku infot

 1 euro = 77 ruupiat  Port Blairis, Havelockis, Neil Islandil on olemas ATM-id, Little Andamanidel ka, ent seda me ei kasutanud praamipiletite ostmiseks kasuta naiste järjekorda RAP-ist tuleb teha mitu koopiat, sest saarelt saarele liikudes soovitakse RAP-i ja vaid Port Blairis on arvuti teel väljastatav piletisüsteem ning dokumendid tagastatakse Igaks juhuks teha passist koopiaid Raha ja dok.-d võiksid olla hajutatud erinevatesse kohtadesse  Asjade panipaika jätmisel kasuta oma tabalukku Lennukisse ära antav pagas on soovitav samuti  lukustada või seljakott kiletada. Goverment (riiklik) praamide piletihind on 2-3 x soodsam kui Makruz või Green Ocean 2 praamifirmad, ent kui olete ajahädas, on need alternatiiviks.  Neil Islandilt saab hõlpsamini Havelocki kui Port Blairist. Goverment praamidele pileteid broneerida ei saa, vaid tuleb 2 tundi varem tulla piletikassasse.  Koopiaid saab tavaliselt kusagil sadama lähistel teha - tueb leida putka, kuhu kirjutatud XEROX vms.

1.päev - Delhi

Imede-ime. Ilma suuremate viperusteta kohal. FinnAiriga oli üsna mugav lennata, hoolimata et kohad olid viimases reas - tualettide läheduses.   Dehli immigratsiooni-office jättis sügava mulje. Maaletuleku kaardile nõuti allkirja (mida nad sellega küll teevad?) + FINNAir lennupiletit/boarding pass`i, mille Heli oli suutnud kusagile susata ja ei leidnudki. Mõlemad käed skaneeriti sisse+ veel mõlemad pöidlad. India sai meie käed.   Esimese asjana püüdsime ruupiaid saada pangaautomaadist. Lõpuks saimegi - selgus, et pangakaart tuleb vaid sisestada ja kohe seejärel eemaldada. Alles siis tulevad menüüvalikud ja PIN küsimine. Korraga saab võtta 10tuhat ruupiat, millele lisandub komisjonitasu. Võtsime välja 30 000 ruupiat, sest olime otsustanud linnaga tutvuma mitte minna, vaid lennujaama hotellis kohaneda - öösel ju edasisõit Andamanidele.   Hotelli ümbruses luusisime siiski ringi. Kultuurišokk. Koerad, inimesed, lehmad… õnnetus olukorras ehitised ja infra , elektrijuhtmed ripuvad. K

2.päev - jõuame Andamanidele. Port Blair.

18. jaanuar 2018 20:18 Dehlis jõudsime hotelli taksoga kenasti 1.-sse   terminali. Juba terminali uksel küsiti passi ja elektroonilist piletit näha. Igalpool on sõnaväelased automaatidega. Foorumitest olime   IndiGo   lendude kohta vastakat infot lugenud   - levinud olevat lennu "lõhkimüümine".   Ent mure oli asjatu - kõik sujus ülimalt kiiresti ja asjalikult, aga lennuk oli rahvast täis. Andsime suuremad seljakotid pagasisse ning   turvakontrolli läbisime "daybackiga". Lennujaam oli avar ja tukkuvast rahvast tulvil. Heli sai starbucksist moca-kohvi, ent Karmo ei raatsinud lennujaama õllele (eesti rahas 5 eur) kulutada. Hoolimata sellest, et sai varakult tuldud, möödus lennujaama aeg üpris kiiresti. Lisaks saime väga hea söögiampsu ja ilmselt ka kogu senise elu odavaima lennujaama söögi (2-he peale 3 eur). Kell 5 hommikul olime juba õhus. Heli magas kogu lennu maha. Vaid korraks sai silmad lahti - kui toimus vahemaandumine Kalkutas. Reisijate enamus kobi

3.päev - Port Blair

Täna oli meil kaks asist eesmärki:   saada aimu praamipiletite süsteemist ning graafikust   rännata Port Blairist mujale, arvestades praamigraafikut   leida turismikontor Hommikul äratas meid vile, mis tuli…laes paiknevast ventilaatorist. Pärast seda aktsiooni algas kogu linnas sagin. Jäigi selgusetuks, et kas äratusvile oli hotelli poolt (siin on enamikus hotellides check-out kell 8:00) või elavad kõik 7-se äratuse rütmis. Pesime loppis näod puhtaks ja pakkisime seljakotid. Uni oli magus ja raske, ent muutunud kliima oli näo trimmi ajanud. Sõime kõrvalasuvas hotellis omletti ja röstsaia. Kohvi saime ka. Väga mahe olemine saabus. Meiega tuli vestlema pereisa Mumbaist, kes väitis et tema pisipojal on Heliga sarnased silmad. Ju siis ikka nii paistes need silmaalused ei olnud :) Edasi seadsime sammud sadamasse. Järjekorrad ei olnud 9 paiku üldsegi pikad, kasutasime naiste järjekorda. Saime kohaliku politseiametniku käest vajaliku info Little Andamanidel

4.päev-Port Blair. Minek Little Andamanile

Ärkamine uues hotellis oli seekord inimlikum - kella 7 paiku lülitati lihtsalt korraks elekter välja, mistõttu laeventilaator oma töötamise lõpetas ja meid poolpimeduses seljakotte pakkima ajas. Mõne aja pärast hakkas lambivalgus taas sirama ja tuulik tiirlema. Väga nutikas moodus rändajaid liikvele sundida, tõdesime omakeskis ja olime tänulikud õigeaegse ärkamise eest. Kodid koos, suundusime check-outima ja palusime luba seljakotid õhtuni hotelli ladustada. Sealsamas sõime ka hommikust - scrumbled eggs ja röstsaiad. Maitsvalt ja palju. Meile piisas ühest portsjonist nii nagu tellis inglastest noorpaar. Lobisesime nendega - jällegi, tõeliselt põnevad rännusellid - kutt nägi välja nagu Johnny Depp, neiu ka imearmas. Seekordseks Port Blairi päevaks otsustasime tuk-tuki võtta ja sõita teise randa (pean paberilt vaatama, hindikeelsed nimetused ei taha meelde jääda). Saime tuk-tuki juhi vahendusel teada, et randa on ca 30 km ja sõit vältab 1 tund, pakutud hind (1500 rs) sisaldas ka temap

5.päeva-Huts Bay, Little Heart Nest resort

21. jaanuar 2018 15:37 Maabudes kogunesime inglastega (meiega kokku 6 in) trapi juurde ja üsna pea ümbritsed meid paar majutuse pakkujat. Üks neist pakkus kohta ööbimist hinnaga 600 rs ja teine 400 rs. Koos inglastest noorpaariga valisime 400 rs variandi. Mahutasime   kõik end   avatud safari-autosse koos 6 kohalikuga + seljakotid katusele.   Indiaga on vist nii, et ilu ja magusa elu nägemiseks tuleb aega võtta. Ei tohi rapsida nagu Karmo ütleb. Kui me majutuskohta jõudsime, olime alguses üsna pettunud, eriti Heli kes kujutles, et hakkab elama bambusest hütis otse mere kaldal, liivarannal. Alguses hakkasid silma vaid ehitusjäätmed ja   rõsked onnid. Alice ja Jessy (inglaste paar) olid seevastu väga toimekad, küllap juba harjunud India omapäraga. Tasapisi on meile resorti võlud avanenud.   - Mingil hetkel astus hüti tagant välja kukk koos kahe kanaga, seejärel emane koer - kohaliku pere liikmed. Peremees Ranjan (Karmo jättis meelde runsun) on tohutult hooliv ja viisakas

6.päev - rannamatk Hut Bays. Rahvusvaheline kaardimäng.

23. jaanuar 2018 6:24 Heli veetis esimese hüti-öö hoopis võrkkiiges.   Enne reisi algust sai hangitud high-tech rippkiiged, mis kerged ja vastupidavad, valmistatud langevarjusiidist ning sääsevõrk on töödeldud spetsiaalse moskiitosid peletava ainega. Ranjan serveeris meile kohvi ja omletti, korraldasime ka esimese pesupäeva - hommikuselt poekäigult tõime   muu hulgas kaasa pesupulbrit "Surf". Kahjuks ei olnud siin külapoes (kas enam üldse toodetakse?) india pesupulbrit, mida mäletatavasti lapspõlves makulatuuri vastu sai - selline türkiissinine ja hästilõhnav, vahutav võrratu alternatiiv "Pipi" pesupulbrile. Kõhud täis, otsustasime teha rannamatka. Päike kõrvetas ja rannaäärne tundus just õige paik olevat. Paradiislik…mis muud oskame kosta. Helesinine vesi, valged vahused laineharjad rullumas lõputule liivarannale, merre sattunud rannaäärsetest puudest moodustunud taiesed, kaldaliival külitavad lehmad. Kõik on seletamatult mahe silmale vaadata. Lummav nagu