1.päev - Delhi

Imede-ime. Ilma suuremate viperusteta kohal. FinnAiriga oli üsna mugav lennata, hoolimata et kohad olid viimases reas - tualettide läheduses.
 Dehli immigratsiooni-office jättis sügava mulje. Maaletuleku kaardile nõuti allkirja (mida nad sellega küll teevad?) + FINNAir lennupiletit/boarding pass`i, mille Heli oli suutnud kusagile susata ja ei leidnudki. Mõlemad käed skaneeriti sisse+ veel mõlemad pöidlad. India sai meie käed.
 

Esimese asjana püüdsime ruupiaid saada pangaautomaadist. Lõpuks saimegi - selgus, et pangakaart tuleb vaid sisestada ja kohe seejärel eemaldada. Alles siis tulevad menüüvalikud ja PIN küsimine. Korraga saab võtta 10tuhat ruupiat, millele lisandub komisjonitasu. Võtsime välja 30 000 ruupiat, sest olime otsustanud linnaga tutvuma mitte minna, vaid lennujaama hotellis kohaneda - öösel ju edasisõit Andamanidele.
 

Hotelli ümbruses luusisime siiski ringi. Kultuurišokk. Koerad, inimesed, lehmad… õnnetus olukorras ehitised ja infra , elektrijuhtmed ripuvad. Kõik on hästi napp ja kasin - aga siiski, kõik on olemas. Nii nägime koolimaja, koolivormis põnne, rõõmsalt kilkamas. Kindluse mõttes otsustasime ka Dehlis RAP-i proovida teha, ent kui vastavasse ametkonda (Andaman/Nicobar saatkonda) autojuhi juhatusel jõudsime, selgus et seda eestlastele siiski vaja pole  - helistati Port Blairi ja uuriti meie juuresolekul järgi. Üldsegi on ettekujutus India ametkondadest ja büroodest nüüdseks muutunud. Ei mingit klantsi ja marmorit nii nagu eurooplastele tavaks. Delhi tuntuim migratsiooniamet oli ….sara või angaar, kus suurte paksude toimikute (nagu kirikuraamatud) taga "kirjutajad".  Iga kirjutaja juurde oli järjekord, sest igal oli oma ülesanne. Kahte läpakat nägin ka - nendega töötasid spetsialistid, kes sisestasid ankeediandmeid turistide eest.

FORR oli vist ametkonna nimi, sinna juhatati meid lennujaamast, ent selgus et nemad siiski Andamanidega ei tegele.

Suurimad avastused ja elamused täna:

Heli:

• koerad. Nad on lahtiselt, väga kõhnad polegi, ikka liha ka luude peal. Neist peetakse lugu, sest nägin mitmeid ka toolidel magamas. Nad on evolutsioonikäigus omandanud ilmeksimatu sõidukite ja liikluse vältimise võime. Omavahel hullavaid/müravaid koeri nägin ka, millest võib järeldada et koeraelu on siinmail õnnelik.
• Väiksed kaunistused ustel ,akendel ja autodel (eriti kastiautodel).
• Kuigi, kõik on kasin ja kehvakene, sellest hoolimata on püütud ilu luua. Kastiautod on rõõmsalt värvilised, vanikutega kaunistatud, roostet ei olnud nähagi! Akendel ripuvad aplikatsioonid (liblikad, elevandid)
• Naeratused. Mehed naeratavad ilmselt seetõttu, et olen valge naine. Aga naised naeratasid ka (vanemad) või siis vaatasid uurivalt, heatahtlikult.
• Inglise keel. Sellega saab täitsa hakkama Dehli söögikohas, hotellis või mujal.

Karmo:

• Dehli liiklus. Tuututamine meeldis - et enne kui suunda vahetati, siis mitte ei näidatud suunda, vaid anti signaali. Suunavahetus võib tähendada vabalt ka vastassuunas sõitmist - siis tekib selline slaalomiefekt.
• India söök!!!! Tohutult maitsev, suur portsjon, vürtsikas, soodne. 2 inimest saavad 5 euro eest kurguni täis süüa ja jääb ülegi veel.
• Hotelli õhuaknast kostev hindikeelne laul, kurguhäälega - kohalikud sõid õhtust ja laulsid.
• Tahtsin ühte sigaretti pommida tänaval, ent ta mitte ei andnud, vaid ostis. Tundub, et kõik kaupmehed, tuttavad toetavad teineteist. Õlle näiteks toodi ka kusagilt teisest putkast, kui lõunat sõime. Õlu oli 8%, maksis 200 ruupiat 0,75 liitrit.
• Öösel kell 1:00 toimetab hotelli takso meid lennujaama terminal 1, kust seiklus jätkub. Loodame homme hommikul Port Blairis olla. Nagu aru oleme saanud, maandub lennuk vahepeal ka Kalkutas.