2.päev - jõuame Andamanidele. Port Blair.

18. jaanuar 2018

20:18

Dehlis jõudsime hotelli taksoga kenasti 1.-sse  terminali. Juba terminali uksel küsiti passi ja elektroonilist piletit näha. Igalpool on sõnaväelased automaatidega. Foorumitest olime  IndiGo  lendude kohta vastakat infot lugenud  - levinud olevat lennu "lõhkimüümine".  Ent mure oli asjatu - kõik sujus ülimalt kiiresti ja asjalikult, aga lennuk oli rahvast täis. Andsime suuremad seljakotid pagasisse ning  turvakontrolli läbisime "daybackiga". Lennujaam oli avar ja tukkuvast rahvast tulvil. Heli sai starbucksist moca-kohvi, ent Karmo ei raatsinud lennujaama õllele (eesti rahas 5 eur) kulutada. Hoolimata sellest, et sai varakult tuldud, möödus lennujaama aeg üpris kiiresti. Lisaks saime väga hea söögiampsu ja ilmselt ka kogu senise elu odavaima lennujaama söögi (2-he peale 3 eur). Kell 5 hommikul olime juba õhus.

Heli magas kogu lennu maha. Vaid korraks sai silmad lahti - kui toimus vahemaandumine Kalkutas. Reisijate enamus kobis maha. Karmol nii hästi ei läinud, lennukiuni oli heitlik. Hommikul kell 10 paiku maandumisel jõudsime märgata rohelust, mangroovisalusid ja kohalike elamute siniseid katuseid. RAP taotlemine  läks väga kiiresti  - lennujaama teenistus oli abivalmis ja asjalik. WC-s vahetasime riided õhemate vastu, samal ajal saabusid lindilt ka seljakotid. Kõik toimus nagu õlitatult. Hoolimata sellest, et lennuk oli Kalkutast tulnud reisijatest tulvil. Välismaalasi, kelle hulgas ka meie,  oli vaid ühe käe sõrmede jagu…

Esimeseks eesmärgiks oli leida öömaja. Pimedus saabub juba 17:30 paiku, seega - hea oleks, et teaksime kuhu sammud seada. Esialgu mõtlesime, et otsime elamist matkates, ent soojalaine ja tuk-tukide rohkus muutis meie plaane. Võtsime esimese ettejuhtuva sõiduki ja palusime abi soodsa ja hea hotelli leidmisel. Liiklus oli mahedam kui Delhis :) Tuk-tukiga sõitsin viimati Tuneesias  - lõbus! Juht viis meid kõrgendiku tippu ja ütles, et siit leiame kindlasti sobivaima. Nojah, olime kõige kallimate resortide rajooni toodud. Aga sellest ei olnud midagi, sest vaade Andamani merele ja saartele oli imeline. Vaikne briis jahutas ja eestlaslikku kohmetust ületades trampisime õigemitu kohta läbi, et leida endile sobiv majutus. Karmo meelekindlus oli hämmastav - ühe kohaga olime just diili tegemas (3000 ruupiat toa eest), kui kaardimakset tegema hakates selgus, et summa on suurem kui kokku leppisime - VAT lisandus veel otsa. See ei olnud küll suur summa, ent asi oli põhimõttes. Võtsime oma asjad toast (mis oli iseenesest väga avar ja puhas) ning marssisme mäest alla. Ette jäi Ashiaana ja 1700 ruupiast tuba üle vaadates otsustasime siia jääda. Tegelikult ja ööbime vaid…
Port Blairiga tutvudes sattusime esmalt turule, kus müüdi kõike… peamiselt söögikraami. Mandariinid on väga mahedad! Edasi tipatapatades (Karmo verb) jäid teepeale õllepunker (mõnusalt ropp koht), kust Karmo  sai 8%  pooleliitrise õlle kätte 1,75 eur. Ümber vaid kohalikud ja ei ühtegi naist, pime urgas, pikk läppunud koridor, mille lõpus istus Security.  Kõik seirasid meid imelikult, sestap lasime sealt kiiresti varvast. Tänavamelu jälgimiseks ja õlle libistamiseks istusime ühe sillutise äärele. Üsna pea loivas meieni kohalik noormees, kes püüdis püüdlikult inglise k. purssides meiega tutvust luua. Naeris imelikult ja vaatas Helile "paljutähenduslikult" otsa. Lõpuks taipasime, et õllejoomine avalikus kohas on kohatu. Hoolimata sellest, et Heli ei joonud, märgistas see akt teda kui langenud naist. Tegime sääred.

Minareti suunas rännates sattusime erilisse hotelli, kus tegime diili järgmiseks päevaks, maksime ettemaksuna 900 ruupiat/ühe öö hind. Tundus olevat euroopa hipide-seljakotirändurite lemmikkoht. Saab näha!
Nojah.…ja siis trampisime mööda mereäärset ala kuniks jalad ümmargused (kokku 15 km) ja füüsis nõdraks muutus - unevõlg ikkagi. Ashiaanas vajusime sügavasse ja magusasse 5-tunnisesse unne.
 

Tänased elamused:

• Mereandide restoran, kus meid teenindas mees, kes kogus erinevate riikide münte. Saime ka õppetunni, et tellime liiga palju süüa. Ühest pearoast, india leivast (naani, rota) ja riisist vms selle kõrvale täiesti piisab 2-le inimesele.
•  Koerad. Kitsed. Lehmad tänaval. See on armas pilt, kuidas nad liigikaaslasi hoiavad.
• Ilusad Inimesed. Eriti naised, noored naised. Naeratavad ujedalt, ent siiralt.
• Turg. Seda vaesust ja korraloomise püüdlikkust peab nägema.
• "Kookospähkli mahla joomine. Helile esimest korda! Ägev oli vaadata ka kohaliku pähklikorjaja matšeete käsitlemise oskust. Karmo märkas, et kõigil pähklikorjajatel oli särk ühtmoodi kulunud. Kookosmahl ise maksis vaid 30 kohalikku raha…
• Saarele jõudmise rõõm. Mingi seletamatu rahulolu ja õnnetunne. Nagu ikka, kui kusagile jõuad. Vähesega leppimine ja olulise tunnetamine - see on siin koguaeg eeskujuks, meeldetuletuseks.
• Ross island on PortBlairist kiviviske kaugusel, kui soovida, ujuks üle mõõna ajal ;) Mereäärne promenaad täiesti korralik ja mõnus jalutada, prügi mis rannas - see muidugi kole-kole.