10.päev - Veemõnude päev. India Vabariigi Aastapäev.

Leppisime juba eelmisel õhtul kokku, et ärkame varem nägemaks looduse ärkamist. Kukk tuli meie onni ukse taha kirema 4:15. Riidesse, matkakott selga ja seadsime sammud Kalapathari laguuni suunas. Tee sinna viis läbi küla. Tore oli piiluda külainimeste hommikuaskeldusi - kes puhastas luuaga majaesist, kes karjatas kitsi ja lehmi. Kui laguuni juurde jõudsime, ahetas juba. Üksik kotkas tõusis laguuni kõrvalt kaljudelt. Paari haigrut nägime  kividel kala ootamas - merelinde on siin vähem kui Eestis.
Tagasiteel mööda rannikut kohtasime vanahärrat Ameerikast, vahetasime paar sõna, muuhulgas ka et kust pärineme.  - Või Eestist? Kas teate, et minuga samas resortis on inimesed Eestist, teatas vanahärra. Üsna harukordne, et Little Andamanidel eestlased kokku juhtuvad. Lubasime kindlasti külastama tulla.

Koju jõudes otsustasime, et teeme ühe snorgeldamise-surfi päeva - ilm tõotas tulla päikseline. Seadsime sammud Hawa surfilaenutusse, meist umbes 2 km eemal. Kahjuks ei olnud bossi kohal (siin on täna püha - Vabariigi aastapäev), astusime seejärel hoopis Ieshka Resorti suunas, kus eestlased pidada olema. Kohale jõudes selgus, et nad olid matkanud laguuni juurde :)
Ieshka Resorti omanik palus meid istet võtta, serveeris kookosemahla ja ajasime mahedat juttu. Mõnus olemine tundus sealgi olevat. Mugavam ja sissetöötatud värk. Meie resorti alles ehitatakse välja. Uurisime ööpäeva maksumust - 560-600 rs, mis on 6-8 eur öö. Soodne ikkagi! Naljatasime ka eksinud jaapanlase teemal. Selgus et jaapanlasele omaselt oli ta liigselt usaldanud tehnoloogiat ehk siis telefonis kuvatavat kaarti. Mingil hetkel aga levi sai otsa ja ta ei osanud enam õiget teeotsa valida ja ei mäletanud enam ka, kuhu oma mopeedi jättis. Muideks, kaarti ei ole ühegi Andamani saare kohta kusagil müügil. Seega, tasub arvutisse maha salvestada või siis välja printida. Meil jäi see tegemata ja tunneme kaartidest puudust. Jessy ja Alice kurtsid sama.

Niikaua kui Ieshkas jutustasime, jõudis taevas taas pilve minna ja hakkas vihma ladistama. Suundusime randa, koorisime end pävkade väele, et kuivi riideid säästa ning astusime oma laagripaika tagasi.
Kui vihm lakkas, saime ka Hawas asjad aetud - longboardi kuni laupäeva hommikuni. Päike sillerdas taas ja suundusime uuesti laguuni suunas, et pisut snorgeldada ja õhtul veel ka mõned "lained võtta" longboardiga. Küla läbides ei suutnud kiusatusele vastu panna, et meile tuttava banaanikaupmehe juures mõned samosa-pirukad süüa. Tal olid need just värskelt valminud, kõrvale soe kikerhernekaste. Nämm. Enne laguuni kohtasime armast perekonda - ema koos kahe lapsega - istusid asfaltil ja einestasid. Tüdrukuke pakkus meile ka - loomulikult ei suutnud me keelduda. Tegime pai ja koos pilti. Snorgeldamas nägime suuremaid ja väiksemaid kalu, paraku oli tõusuaeg ja laguuni sissetulevad lained keerutasid liiva üles. Veest väljudes sattusime kohaliku turismigrupi haardesse. Riietusime kipelt ja tegime vehkat. Bikiinides ujumine pole siinamail  tavapärane nähtus.

Karmol oli õigus, kiirelt tegutsedes õnnestus meil tõepoolest esimesed katsetused lainesurfis teha. Seekord Karmol - tal läks hästi, viimase lainega jõudis kenasti rannani liuelda. Kohe näha, et "vana kala", suudab oma keha ja lainet valitseda. Eks homme jätkame.
 

Alice ja Jessy jõudsid hilisõhtul tagasi - olid käinud teist koske vaatamas ja ei soovitanud seda matka korrata. Vihmade tõttu on rada libe ja täis verekaane. Nad pidid ikka nii mõnedki oma kehadelt eemaldama, lisaks libastus Alice ja lonkas kergelt. Loodetavasti homseks ok. Lonkas ka arstitudengist sakslanna, kes täna koos kaaslasega saarelt lahkus et Vietnamisse sõita. Nad peaksid seal paar nädalat internidena töötama. Selgus, et ta siiski vigastas end eile lainelauale hüpates ja suur varvas teeb valu. Eks liikumisaparaadi korrasolek on seljakotireisijale oluline vara. Püüame end säästa ja ei võta liigseid riske. Pikast kõndimisest (iga päev keskmiselt 10 km) on vesivillid niigi platsis.

Saime endile uued naabrid - kohalikud mees ja naine siitsamast, Port Blairist. Karmo jutustas nendega juba pisut. Küllap homme jõuame rohkem tutvuda. Loodame ka eestlasi kohata - Karmo jättis sellekohase kutse neile Ieshka Resorti.
Üldiselt on nii, et tahaks juba edasi liikuda. Riided ei taha siinses niiskuses kuidagi ära kuivada ja saime ka teada, et täna öösel kadunud banaanide ja pähklite äraviijaks olid rotid. Brrr! Ja me ei kuulnud mitte midagi. Täna ööseks panime banaanid ja seljakoti küpsistega voodi kohale nagisse - seal puudub riiul. Eks näis, kas resordis kostub tsunami warning-laadne hädakisa või mitte.

Karmole meeldis väga rannas vihma käes olemine. Pehme ja soe vihmavesi, seda pole Eestis mitu suve maitsta saanud.

Ieshka resordi omanikuga lõbus jutuajamine, elulised seigad turistidest ja nende eripäradest, iseärasustest.