9.päev - Little Andamani kosk. Jaapanlane leitud. Hiidkarp.

25. jaanuar 2018

13:38

Öösel sadas jälle nii rohkesti, et loigud õuel. Kogu tänane päev kujunes seevastu vägagi päikseliseks, suisa lämbeks. Võtsime ette matka Hut Bay kose juurde. Motorolleritega e. scooteritega on siin saarel endiselt probleem - neid on vähevõitu ja ka bensiini napib. Meie peremees Ranjan annab iga päev vastakat infot rollerite kohta. Üldse,  üsna segaseks on viimastel päevadel temaga suhtlus kiskunud - raske temast aru saada. Oleme paar õhtut järjest palunud endile mingit katet kerge teki või tekikoti näol, ent siiani pole õnnestunud saada. Scooteri kohta oli ka täna näiteks see info, et välismaalastelt on vaja üleüldse luba jne

Matk koseni oli miski 6 km, teel kohtasime Andamani sisalikku (ca 1 m pikk) - krabistas rohus ja silkas kiiresti põõsastikku, kui meid nägi. Kohtasime ka naabreid-austraallasi, kes käisid praamipiletite jahil ning tagasiteel põikasid samuti kose juurest läbi. Soovitasid seal mitte vette minna - märkasid sealkandis madusid. Üht eriti kaunist erkrohelist isendit oli neil õnnestunud ka fotole jäädvustada.

Päike sulatas meid armutult, lõpuks jõudsime vihmametsa kaitsvasse rüppe. Teel koseni silmasime erinevaid liblikaid, puude kohal kõrgel taevas tiirutas kull või kotkas. Kosk nagu kosk ikka. Veevulin ja õhus sillerdav niiskus mõjusid jahutavalt ja kosutavalt. Klõpsutasime mõned pildid ja asusime tagasiteele. Teel olemine on vahest olulisem kui kohalejõudmine. Vihmametsa tunnelis jalutades kangastusid olulised kujundid.

Metsast väljudes suutsime vaid mõnedsajad meetrid külateel matkata kuniks  kuumus väljakannatamatuks muutus. Heli soovil pöördusime esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse, mille uksel oli Free Wifi silt. Kohvi saime, aga wifit mitte. Kohv oli klaaskruusis, magus nagu omaaegne baltijaamakas. Ventilaatorid lülitati ka meie auks sisse.
Pärast kohvipausi püüdsime veel "küla võtta", ent Helil oli kuumusest kopp ees ja nii suundusime hoopis bussipeatusesse. Ajastus oli taas koolitundide lõpuaeg ning sõitsime resorti ümbritsetuna kohalikest koolijütsidest. India koolivormid on ilusad ja rõõmsad. Kusjuures, ka jalanõud on täpselt ühesugused. Erinevate vanusastmete eristamiseks kantakse eri värvi rinnamärke. Lõbus alternatiiv A,B, C, D, jne, meie meelest.
 

Kuni päikeseloojanguni jahutasime end soojas meres, püüdsime bodysurfida - vägagi pikad glissid õnnestus võtta :) Karmo sukeldus vee alla ja kohe esimesel korral õnnestus tal leida hiidkarp. Selline kingitus!

Õhtusöögi ajal saime inglastelt teada, et pühapäeval, s.o 28.01 väljub ka ööpraam ning ilmselt saame ka osta ära piletid PortBlair-> Havelock - homme lähme  pileteid nillima. Lisaks olid Alice ja Jessy nii lahked, et laenutasid meile oma snorgeldamismaske, et saaksime varahommikul laguunile minna veealuse maailmaga tutvuma.
Muude seikluste seas selgus ka, et jaapanlane on leitud! Olevat tulnud koseni välja (ei tea täpselt millise juurde), oli kokku 2 ööd vihmametsas ja džunglis. Heas olukorras.  Eks ta ole.
Selline päev Little Andamanidel. Homse ööpraamiga lahkuvad saksa meditsiinitudengitest noorpaar ja austraallaste kolmik. Jääme campi vaid Alice`i ja Jessyga.
 

Helil on siinses kliimas juuksed täiesti lokki tõmbunud. Nagu Taadul. Kui saaks neid lokke silitada…
 

Saksa med-tudeng soovitas kõrva lukku minnes mitte midagi teha - mingil ajal läheb ise kõik korda. Kui ei lähe ja hakkab valutama, siis tuleb abi otsida.  Me siin püüdsime õli kõrva tilgutada jms.
 

Kel on kalduvus huulherpesele või nn külmavillide tekkimisele, tuleks kindlasti Valtrex vms ravim välja kirjutada lasta, sest soolane vesi+ päike soodustab nende teket.

Rohkest kõndimisest tulnud jalarakke (ville) ravib merevesi edukalt.